Moskva ja Nižni Novgorod 17-18.oktoober 2018

19.10.18 

Olen jälle võtnud sisse koha rongis. Läbitud on Moskva,  imeilus Nižni Novgorod ja ees ootab Jekaterinburg. 

Viimased kaks päeva on saanud mehiselt seljakotiga mööda Venemaa suurlinnu kolatud. Nüüd kulub 21 tunnine rongireis Nižni Novgorodist Jekaterinburgi päris ära. 

Valus on isegi kirjutada. Õlad on koti kandmisest üsna kanged. Siinsed rongivoodid pole ka just teab kui mugavad. Nendega on nagu kahe ukselise autoga. Sisse ja välja on raske pääseda, kuid kui juba sees oled, siis on päris hea. Ilmselt parandab rongivoodi ebamugavusi ja pisivigu ka väsimus.

Kreml

Moskva on tõeline imedepõld. Ilmselt on seda kogu Venemaa, raske veel öelda.    

Moskva – esmane mulje on tumedad ning kallid autod ja vilkurid, kuidagi kahtlaselt rahulik õhkkond (arvestades linna suurust), palju lipsustatud inimesi ning  kõik S E E on kuidagi meeldiv. 

Aga ilmselt on nii ainult kesklinnas.

Millegipärast võlus see linn mind kohe. Ma ei tea miks. Kuidagi hea oli hommikul raudteejaamast linna astuda ja ........ MINNA!

Ei, see ei olnud eemale kodust ja mujal on kõik hea. Tegelikult ka - mulle meeldis!

Ilm soosis linna külastust 100 protsenti. Päike paistis palavalt, taevas oli pilvitu ja õhk soojem kui vahel suvel.  Mingil hetkel isegi mõtlesin, et vahetan pikad püksid lühikeste vastu. Paraku, nagu heade mõtetega ikka, tulevad need liiga hilja.   

Eesmärk oli külastada Punast Väljakut ja Kremli, vahetada raha ja leida linnaplaan. Enam vähem selles järjekorras kõik läks. Linnaplaan jäi küll leidmata, kuid kuna istun juba uues rongis ja eesmärgid said täidetud, siis ei ole sellest enam midagi. 

Kodus vaatasin, et vaksali ja Kremli vahe on umbes 3.5 km. Sellepärast ka julgus, see vahemaa jalgsi läbida. Teele jäid Suur Teater, Riigiduuma hoone ja palju muud rohkem ja vähem tuttavat. 

Moskvas on liiklemise lihtsustamiseks paigaldatud tänavatele tahvlid linnaplaaniga ja ca 5-10 min. kõndimisraadiusesse jäävate vaatamisväärsustega. See teeb sihtkohtade leidmise palju lihtsamaks.

Linnaplaan

Leidsin ka ühe miinuse, miks seljakott ei ole alati just parim kaaslane. Minul jäi sellepärast nägemata Lenin ja külastamata muuseumid. Lihtsalt nii suure kotiga ei lasta kuhugi sisse ja ühtegi tuttavat, kes oleks Lenini imetlemise ajal minu seljakotti valvanud  ei olnud ka käepärast.  Otse loomulikult puudusid ka pakihoiud. 

Mausoleum

Jumal temaga. Nii kaua olnud seal, ju on edasi ja näeb hiljem.

Lõunatasin kremlimüüri ääres, püha Vladimiri kuju jalamil. Rongist kaasa antud jogurt ja müslibatoon tegid meele uuesti erksaks ja võis edasi sammuma hakata.

Rong Nižni Novgorodi väljus veidi peale keskööd. Kuna üsna varakult läks pimedaks, siis ega seal muud väga enam teha ei olnud, kui vaadata ööelu ja nautida tuledes linna. Vaksalihoonete ümbrusesse oli tekkinud päevasega võrreldes oluliselt rohkem eluheidikuid. Õnneks keegi tülitama ei kippunud ja sai rahulikult paberkotti peidetud pudelist odavat õlut rüübata. Kõige odavama ja päris hea õlle võis poest saada ca 35 rubla eest, ehk siis umbes 45 eurosenti. Raudteejaama wc külastamine aga maksis 50 rubla. Selline võrdlus siis.

Kell 06 pandi vagunis kõik tuled põlema, et anda reisijatele aegsasti märku sihtpunkti jõudmisest. 45 minutit hiljem astusingi veel veidi uniselt, kuid ootusärevalt Nižni Novgorodi (vahepealse nimega Gorki).

Kuna aeg oli varajane, siis paistis linn esmapilgul üsna trööstitu. Stalini aegsed majad, värv koorunud, kõik on hall ja väsinud. Üksik vanahärrast lõõtsmoonik teenis oma mänguga küll juba tänavanurgal raha, kuid need nukra alatooniga rahvaviisid erilist entusiasmi just ei sisendanud. Inimesed ruttasid oma igapäevasele tööle. 

Katkised ja meie mõistes väga logud PAS bussid sõitsid oma igapäevast marsruuti ja aitasid nagu said, et kõik õigeks ajaks kohale jõuaks. Vaadates neid busse, siis osade kohta tekkis küll küsimus, et mis neid veel koos hoiab. Oli ju kere nii roostetanud, et kui bussis peaks olema rohkem rahvast, siis võivad nad selle katki pressida.

Kõndisin sihitult mööda linna ja lootsin mõistatada, kus ma olen ja kuhu jäävad vaatamisväärsused. Hommik oli jahe ja Volga jõelt puhuv külm tuul sundis mind isegi mütsi pähe panema. Võrreldes Moskvaga oli linn meeldivalt tagasihoidlik. Kuigi suuruselt viies linn (elanike arvult), siis oli see rahulik ja vaikne. Lausa uskumatu.

Aga nagu aeg edasi ja mida kõrgemale tõusis päike, seda rohkem see linn ennast mulle avama hakkas. Minnes üle jõe, leidsin eest üli - väga toreda ja kauni linna. Koos kremli, kloostrite ja muude vaatamisväärsustega. Nagu Moskvas, nii ka siin, andis ilm kõik, et oleks mugav ringi jalutada ja linna imetleda. Ilmselgelt ei ole enam turismihooaeg, kuid vaadates kaunist jõeäärt, korras linnatänavaid ja meeletut restoranide hulka, siis võib ettekujutada, et suvel on see populaarne suvitus(turismi)koht.

See linn on sõiduauto „Volga“ kodulinn. Lootsin neid siin rohkesti näha, kuid paraku jäi silma ainult 5 või 6 tükki. Nendele masinatele on iseloomulik see, et kuigi kere ja mudel on muutunud, siis mootorihääle võid kaugelt kinnisilmi ära tunda. See iseloomulik klapiklõbin on neil sõltumata mudelist tänaseni.

Arhitektuuriliselt on vanalinna osas pigem madalad hooned. Peatänavate ääres olid majafassaadid kenasti korda tehtud, kuid kui piilusid sisehoovi, siis selgus, et nii väga restaureeritud need vanad hooned ei olegi. Aga no vähemalt on ilus vaadata. 

Väga palju oli restorane, baare ja toidupoode. Nägin ka uut jalgpallistaadioni. Ilmselt oli see ehitatud Venemaal peetud MMi tarvis. Jalgpallikauge inimesena võin ainult oletada, et mõni kohtumine peeti ka selles linnas. Väljak tundus uus ja võimas.

Omaette vaatamisväärsus oli nende kreml. Nagu Moskvas, kuid natuke tagasihoidlikum . Pargid, hooned ja teed kõik korrastatud ja puhtad. Kompleksis asus ka mingi noorte sõjakooli laadne asutus. Igavest tuld valvasid siin igatahes tüdrukud. Uhked vormiriided seljas ja valged tutid juustes.

Hilise lõuna tegin Volga kaldal. Ostsin poest kaks kotleti (90 rubla),karbi salatit (45 rubla) ja pudeli õlut (36.-).  Sealt oli hea imetleda mööduvaid praame ja päikeseloojangut. 

Ka nüüd läks varakult pimedaks ja tekkis sihitu uitamise aeg. Rong järgmisse sihtkohta väljub 23.12. Aega mitu tundi. Kuna kohale jõuan alles järgmise päeva õhtul ja restoranvagunit ei plaani külastada, siis otsustasin teha külaskäigu supermarketisse. 

Pood oli suur, nagu meie hüpermarketid. Kirjutan mõned hinnad, siis on tulevikus hea meenutada. Marjadega jogurt 19 .-(0.25€), täistera käsitöösai 38.-(0.5€), banaanid 57.-/kg(0.75€), kurk 79.-/kg(1.05€), pakk lahustuvat kohvi 499.-/150g(6.65€), importõlu 0.5l 36.-(0.48€). 

Kohvi ostmisega panin mööda. Tooteid oli nii palju, et võtsin vale paki. Juhtub.  Kuid kui arvestada, et tass kohvi restoranvagunis maksab 200.-(2.70€), siis ilmselt kadu väga suur ei ole. Jätkub ju seda mitmeks korraks. Rongis kuuma vee puudust ei tule. Vaadates kui palju kogenud kaasreisijad seda tarvitavad, siis ei ole ka ime, et igas vagunis on suured veekeetjad.

Meeldivas paigas kaob aeg kiirelt ja nii ongi rongi väljumiseni jäänud veel vaevalt paar tundi. Venemaa jaamahoonetes on väga popid ja mugavad nutiseadmete ja telefonide laadimisjaamad. Saad panna lukustatud kappi oma masina laadima ja ise rahulikult ringi kolada. Internetiga on lood nii nagu on. Ehk siis pigem ei ole.

Varsti jõuan Permi (kell 15.02). Seal on poole tunnine peatus ja siis järgmine ongi juba Jekaterinburg (kell 21.10). Täna on ilm sompus. Soosib rongiga liikumist. Siin on sügis juba täies hiilguses. Puud on enamuses raagus ja rohi kolletab. Kõik on kuidagi sünge ja porine.

Öösel on õnneks vagun tühjemaks läinud. Nižnist liikuma hakates olid minu arust kõik kohad vagunis täis. Hommikul ärgates oli olukord kohe palju meeldivam. Isegi norskavaid vanamehi on ainult üks järgi jäänud. Üldiselt paistavad siin olema kõik toredad inimesed. Kuna minu koht /voodi on üleval, siis läks praegu hästi, et sain hõivata ühe aknaaluse koha. Vähemalt Permini saan siin rahulikult olla. Loodetavasti kauemgi. Muidu oleks selle teksti kirjutamine oluliselt keerulisem ja reis tülikam.

Aga üldpilt on selline: vagunis on 54 kohta ja 2 wc-d. Ühel pool on voodid (narid) pikuti ja teisel pool risti vaguniga.

Voodilinad anti ka. Kenasti kilekotti pakitud. Võimalus on saada ka tekk, kuid temperatuur vagunis on keskmiselt 27 C ja vajadus selle järgi puudub täielikult.
Kogenumad reisijad on varustanud ennast tasside, lusikate ja nugadega. Söögikoti sisu ja kogus teevad silmad ette kindlasti minu kodusele külmikule, kuid ilmselt ka enamuse teiste omadele.
Ega siin peale söömise ja magamise ju muud teha polegi. Naabrid teisest voodist seda just täpselt teevad. Proua ja noorhärra magavad, siis söövad. Siis jälle magavad ja siis jälle söövad. No ja ärkvel oleku ajal jutustavad ka pidevalt. Raadiot pole vajagi,taustajutt on omastkäest võtta.

Pikemate peatuste ajal saab välja minna. Paljud kasutavad seda aega suitsetamiseks, aga suitsetavad nad siin Venemaal palju. Päris harjumatu. Kõikvõimalikes kohtades ja igal võimalusel on suits ees.  

Kuid perroonile tulnud kaupmeeste käest on võimalus peatuse ajal osta söögipoolist, juua ja suveniire. Mingis peatuses paistis isegi müügil olevat mütse, salle, susse jms. Mitteametlikult pakutakse ka suitsu ja alkoholi. Kas ametlikult ei tohi - jäi esialgu veel arusaamatuks.

Kui toitu kaasa ei osta, siis ilmselt pääseb tänu tänavakaupmeestele siiski restoranvaguni külastamisest.

Korra reisi jooksul möödus ka tädi, kes müüs pirukaid. Kuna isu ei olnud, siis seekord jäid proovimata. Igatahes tagumistest vagunitest tagasi tulles oli kandik tühi. Vaguneid kokku oli 20 ja minu vagun 14.

Õnneks on kõik nagu omas mullis. Kes loeb, kes lahendab ristsõna, mõni sööb ja mõni magab. Üsna rahulik õhkkond..

Õhtul jõuan Jekaterinburgi. Kuna rong jõuab hilja, siis ööbin hotellis. Edasisõit Novosibirskisse on planeeritud järgmisel päeval õhtuse rongiga. See peaks tagama piisava aja, et tutvuda linnaga ja teha ära mõned tööasjad. Loodetavasti on hotellis korralik internetiühendus, et saaksin selle jutu üleslaadida ja panna paika oma rännaku järgmised pidepunktid. Nüüd on paras aeg valmistada oma moodsat ja kallist kohvi ning vaadata, mida kotis süüa on. Ühesõnaga lõuna.

Minu Ahvu ootamas väljumist Jekaterinburgi