VEDURI JÄLGEDES EESTIST AASIASSE!!!

Jekaterinburgi jaamahoone 20.10.18, ilm vahelduva pilvisusega, pigem päikesepaisteline,  + 8C Jekaterinburg – nõukogude ajal kandis nime Sverdlovsk.   Rahvaarvult neljas linn Venemaal. Linn, kus hukati 100 aastat tagasi Venemaa viimane keiser Nikolai II koos perekonnaga   (k.a. toatüdruk, ihuarst, pagar/kokk ja adjutant). Leidsin hotelli üsna raudteejaama lähedalt. Nagu kogu vene olemusele omane, nii   ka siin, et fassaad on vägev ja glamuurne, kuid kõik, mis selle taga.....   Nii ka minu hotell ja selles paiknev tuba.  Et nad ka suudavad riidekapist toa ehitada. No mis teha. Mahtus eelarvesse ja tegelikult on seda ju vaja ainult magamiseks ja väikeseks plaaniseadeks.  Kuid hommikul juhtunu võib liigitada rubriiki „võimalik ainult Venemaal“. Nimelt tahtsin minna pesema ja oh imet, mõlemast kraanist tuleb tuli kuuma vett. Tekkis juba paanika, et kogu mu eelnevalt planeeritud veeprotseduurid saavad ootamatu lõpu. Mõtlesin, et ilmselt on lootusetu sellise m

19.10.18  Olen jälle võtnud sisse koha rongis. Läbitud on Moskva,   imeilus Nižni Novgorod ja ees ootab Jekaterinburg.  Viimased kaks päeva on saanud mehiselt seljakotiga mööda Venemaa suurlinnu kolatud. Nüüd kulub 21 tunnine rongireis Nižni Novgorodist Jekaterinburgi päris ära.  Valus on isegi kirjutada. Õlad on koti kandmisest üsna kanged. Siinsed rongivoodid pole ka just teab kui mugavad. Nendega on nagu kahe ukselise autoga. Sisse ja välja on raske pääseda, kuid kui juba sees oled, siis on päris hea. Ilmselt parandab rongivoodi ebamugavusi ja pisivigu ka väsimus. Kreml Moskva on tõeline imedepõld. Ilmselt on seda kogu Venemaa, raske veel öelda.      Moskva – esmane mulje on tumedad ning kallid autod ja vilkurid, kuidagi kahtlaselt rahulik õhkkond (arvestades linna suurust), palju lipsustatud inimesi ning   kõik S E E on kuidagi meeldiv.  Aga ilmselt on nii ainult kesklinnas. Millegipärast võlus see linn mind kohe. Ma ei tea miks. Kuidagi hea oli hommik

Ja nii see algas. Kell on 13.30 ja istun Viljandi - Tallinna rongis. Kuldkollane sügisilm soosib igati reisi algust. Päike paistab ja kütab nii keha kui vaimu. Rongis on õnneks veel vaikne, reisijaid ei ole täna kuigi palju. Teen prooviks sissekande e- päevikusse. Telefoniga. Tähed on väikesed ja näpud on suured. Olenemata sellest, et järjest parandan vigu, jääb palju ka kindlasti esmapilgul märkamata. Viljandi-Tallinn 16.10.18 Enne minekut sai veel poest üht ja teist kaasa haaratud. Ei tea ju kuidas rongis söögiga lood on. Restoranvagun kirjade järgi eksisteeib, kuid kas seal peale kiirnuudlite ja tee ka midagi muud on, seda veel ei tea. Alati peab valmis olema hullemaks. Siis on tore, kui avastad, (Kärevere) et tegelikult saad peaaegu ilma rahata kalamarja ja konjakit. Sõber Siim laadis eile mulle telefoni mitu e-raamatut. (Taikse). Paberkandjal sai kaasa pakitud  A. Gailiti Ekke Moor. Rong Fellin, mis viib mind Tallinna Jõuan Türile. Väike puhkus näppudele ja sil

Hea Sõber ja Lugeja! Tahtsin kirjutada oma reisikirjale (blogi on minu arust päris kole sõna) üsna põhjaliku sissejuhatuse. Olles seda umbes 20 korda alustanud ja sama targalt kõik ära kustutanud, sain ma oma õnnetuseks aru, et minus ei ole kübetki kirjanikuverd ja see osa tuleb jätta vahele. Üritan oma tehtut ja nähtut kirjutada päevikuvormis. Täna on 11. oktoober ja minu teekonna esimese rongi väljumiseni on aega 5 päeva. Viimane aeg, et alustada oma e-päeviku pidamist ja kirjutada mõne lausega eelnenust. Teen sellist kirjatööd esimest korda, sellepärast palun kannatust ja mõistmist, kui kõik ei ole kohe päris nii nagu võiks. Teekonnale võtan kaasa oma vana ja katkise, kuid siiski ustava sülearvuti. Loodan, et ta aitab mul kõik jutud, juhtumised ja fotod kenasti teieni tuua. Kui jätta välja aeg, mis kulus mõttest esimese sammuni, siis esimene samm mõttest teostuseni sai tehtud 15. augustil 2018.a. Sellel päeval tegin vajalikud dokumendipildid viisade jaoks (oluli