Jekataerinburg 20.10.18

Jekaterinburgi jaamahoone

20.10.18, ilm vahelduva pilvisusega, pigem päikesepaisteline,  + 8C

Jekaterinburg – nõukogude ajal kandis nime Sverdlovsk.  

Rahvaarvult neljas linn Venemaal.

Linn, kus hukati 100 aastat tagasi Venemaa viimane keiser Nikolai II koos perekonnaga  (k.a. toatüdruk, ihuarst, pagar/kokk ja adjutant).

Leidsin hotelli üsna raudteejaama lähedalt. Nagu kogu vene olemusele omane, nii  ka siin, et fassaad on vägev ja glamuurne, kuid kõik, mis selle taga.....  Nii ka minu hotell ja selles paiknev tuba. 

Et nad ka suudavad riidekapist toa ehitada. No mis teha. Mahtus eelarvesse ja tegelikult on seda ju vaja ainult magamiseks ja väikeseks plaaniseadeks. 

Kuid hommikul juhtunu võib liigitada rubriiki „võimalik ainult Venemaal“. Nimelt tahtsin minna pesema ja oh imet, mõlemast kraanist tuleb tuli kuuma vett. Tekkis juba paanika, et kogu mu eelnevalt planeeritud veeprotseduurid saavad ootamatu lõpu. Mõtlesin, et ilmselt on lootusetu sellise murega hotellitöötajate poole pöörduda ja üritasin ära ajada habeme. Samal ajal külmavee kraanist veel joosta lastes. Lootus sureb ju viimasena. Ja oh imet. Umbes 15 minutit tuli külmavee kraanist auravat kuuma vett ja siis vesi taltus. Muutus jahedaks nagu Eesti suvi ja lõpuks külmaks kui Siberi talv.  Ei mõista mitte, kuidas suure ja 9 korruselise hotellihoone torud saavad nii sassi minna.

Vahemärkus enne Jekaterinburgi reisikirja: Kui nägin rongis sõiduplaani, siis tekkis mõte, et enne Novosibirskisse minekut võiksin minna veel Siberis asuvasse Eesti külla Kovaljovosse. Sain Postimehe ajakirjanikult Hr. Jaanus Piirsalult eelnevalt mõned juhised ja selgus, et peatus, mis asub selle küla lähedal jääb päris minu teekonnale. Patt oleks seda mitte külastada. Otsisin küll google mapist küla täpsemat asukohta, kuid leidmata see jäi. Ei teagi, kas asula liiga väike, või ei mõista õigesti kohanime kirjutada. Igatahes pilet Kalatšinskaja jaama on ostetud ja ju ma selle Kovaljovo ka leian.

Nüüd oli aga vaja vaadata, mida pakub Jekaterinburg.

Mõte, et siin linnas võiks olla üks reisi vahepeatusi oli tingitud just Vene viimase tsaari ja tema perekonna hukkamise loost. Tahtsin näha „kirikut, mis on ehitatud verele“. Just nii kutsutakse seda jumalakoda, mis ehitati selle hoone asemele, kus tapeti külmavereliselt tsaar ja tema perekond.

Nagu imeväel oli ilm jälle ilus. Sain oma koti jätta hotelli hoiule ja see andis mulle piisava vabaduse liikuda linnas sinna, kuhu tahan ja külastada neid asutusi, kuhu muidu mu suure kotiga oleks sissepääs raskendatud. Sellest hoolimata oli terve päev  tunne, nagu oleks midagi puudu. Ja mitmel orral tabasin end mõttelt, ega ma oma kotti kuhugi ei jätnud. 

"kirik vere peal"

Esimese asjana otsisin üles oma külastuse põhieesmärgi. Selgus, et see polnud hotellist väga kaugel. 

Enne hoonesse sisenemist ostsin kioskist veel kohvi ja kartulipiruka, ning mõtlesin ajaloole. Tuvide parv, kes üritas mu pirukat nahaalselt ära süüa ei lasknud mul kaua mõtiskleda ja alustasin oma ringkäiku. 

Hoonet ise ja tunnet, mis seal viibides mind valdas on raske kirjeldada. Kui on teada, mis ja kuidas kõik juhtus, siis see tekitab nii palju küsimusi, rasket mõistmist ja õudu.

Olgu kuidas minu mõtete ja tunnetega on, kuid hoone on võimas. Selle kõrval asub ka muuseum, kus on veidi infot ja väljapanekuid Venemaa tsaaride, eriti just Nikolai II ja tema perekonna kohta.  Oli väga huvitav ja hariv. Minu jaoks oli seal nagu kirss tordil Venemaa esimese tsaari ema ja isa pilt.

 

tsaari ema 

tsaari isa

Venemaa esimene tsaar Mihail

Kuna oli laupäev, siis oli rahvast üsna rohkesti liikvel. Linn ise oli minu arust aktiivsem, kui Moskva ja Nižni Novgorod kokku.  Mis Jekaterinburgi eelnevates linnadest eristas oli see, et politseid nägin kahel korral ja sireene ei kuulnud üldse. Teistes linnades oli olukord vastupidine.

Arhitektuuriliselt oli linn minu jaoks vastuoluline. Tundus, et magalarajooni viie korruselised majad on ehitatud suisa nn vanalinna. Vanad hooned olid enamasti  sellele ajale iseloomuliku madala arhitektuuriga, samas uued aga kõrged ja muidu koledad.  Kuid minu arust oli eriti jube, et  kokku on põimitud  sobimatu kolmik kolmest eri ajastu hoonetest. Mõned on ehitatud umbes 1890-1930, siis 1950-1980 ja siis lõpuks karm tänapäev oma kõrghoonete ja moodsa arhitektuuriga. Kõik see nägi kuidagi kole ja seosetu välja.

Samas vähemalt kesklinn oli puhas ja korras.

Turistile on seal liiklemine tehtud lihtsaks. Maha on tõmmatud eri värvides jooned, mis viivad sind läbi linna kolmes marsruudis, kuhu jäävad erinevad vaatamisväärsused. Lõpuks jõuad ikka turvaliselt algusesse tagasi. Kui esmalt kiriku juures punast värvi laia joont nägin, siis mõtlesin, et sellest ei tohi üle minna. Tundus küll naljakas, kuid kui nii on, siis ei tohi külalislahkust kuritarvitada. Alles pärast kiriku ja muuseumi külastust märkasin, et joon läheb üle sõidutee parki ja sealt edasi. Hiljem viisin asja linnaplaanide ja oma lonkava loogikaga kokku. Kui midagi valesti ei vaadanud, siis peaks seal olema punane, sinine ja kollane marsruut. Väga mõistlik ja hea lahendus.

Ma ise sellest punasest joonest eriti kinni ei pidanud ja jõudsin oblastivalitsuse ette ning Lenini karmi pilgu alla tekkinud turule. Ilmselt oli nii suur turg tingitud sellest, et oli laupäev. Kuid võin ka eksida. Aga vaadates, kui põhjalikult õhtul kogu atribuutika maha võeti, siis on mu aimdus pigem õige.

Müügil oli seal peamiselt toidukaup. Hindades jäi meelede, et jõhvikad maksid umbes 3.5 eurot/kg ja mesi 6-8 eurot/kg. Mett võis osta lahtiselt. Kena tütarlaps tõstis piimamannergust kulbiga sulle purki täpselt nii palju, kui vajasid. Ise ostsin ühe rohelise sibula täidisega piruka. Sain küll õunamoosiga, kuid mis sellest. Oli maitsev ja maksis 25 kopikat.

turg ja  Lenin

eesrindlik lüpsja 

Ja kui palju on seal kaubandust ja ostukeskusi. 

Uskumatu. Üks uhkem kui teine. Täielik kaubandusmeka. 

Kuna ostusoovid puudusid, siis kõndisin mööda linna ja vaatasin ning avastasin selle linna võlusid.

Lisaks hommikul nähtud LAS bussile, sõitsid seal ringi veel mitmed nostalgilised trammid. Ei saanud kiusatusele vastu panna ja tegin ise ka ühe peatusevahega sõidu.Pilet 10 rubla. Ja seegi pika läbirääkimise peale konduktoriga. Jah, need on seal veel täitsa olemas. 

Aga asi ei olnud mitte selles, et ma maksta ei tahtnud, vaid elementaarne keelebarjäär. Tema rääkis nii kiiresti ja mina nii segaselt, peatus hakkas juba paistma, kui me lõpuks üksteist mõistsime ja mina pileti ning tema hingerahu sai.

Aeg hakkas lähenema õhtule ja pea see rongi väljuminegi ei ole. Jalutasin hotelli ja võtsin oma koti. Hotelli lähedal oli söökla. Otsustasin lõpuks ka sooja sööki tarbida. Borš 75.-(1€), tatar juurviljadega 48.-(0.64€) ja  kana-köögiviljakotlet 90.- (1.2€)Poest ei osanud rongi midagi kaasa osta. Rong väljub ju hilja õhtul ja lõunast on juba kohal. Eelmisest korrast üks jogurt veel alles.

Ongi aeg jätta Jekaterinburgiga hüvasti. 

Hinges ikka kummalised mõtted ja tunded seoses tsaariperekonna looga. 

Linnaga on nii, et kui satun, siis kindlasti külastan, kuid kas ma just ekstra kunagi veel tulen, see on kahtlane.

Vagunis on täna hulganiselt vabu kohti. Ka minu nari alumine koht on täiesti tühi. Eks ma piletit broneerides seda ka vaatasin ja siiani on läinud õnneks. Omsk on selline suurem koht, kus võib rohkem rahvast tulla, kuid ma lähen järgmises peatuses  maha  ja ka see ei sega mind. Liiati, et värsked meenutused on kõik rahulikult kirja saanud.

Kõrval voodis istuvad noored said aru, et ma ei ole nende kaasmaalane. Üks tegi nalja mu arvuti katkise ekraani kohta. Vaatasin talle süütult otsa ja ütlesin vene keeles „mis teha“. Täiesti piisas, et jutt minust lõppes ja ka nende nägudele tekkis kaastundlik pilk.

Kohtumiseni Kovaljovos!

NB! Fotode lisamine siia ei ole minu tugevaim külg. Teen, mis suudan.