VEDURI JÄLGEDES EESTIST AASIASSE!!!

Ulan-Ude ja Lenin Ulan-Ude - Venemaa koosseisu kuuluv Burjaatia Vabariigi pealinn. Asub Baikali järvest lõunas Selenge jõe ääres. Trügides oma seljakotiga, nagu rändkaupmees, kitsastest vagunikoridoridest tamburi poole, peatas mind kelmikas tujus keskealine vagunisaatja. Talle pakkus suurt huvi teada saada, miks selline kena välismaa mees nagu mina, tahab väljuda sellises, tema arust just mitte eriti huvitavas linnas/ jaamas nagu on Ulan-Ude. Palju toredam oleks ikka nendega koos sõita Vladivostokki. Seletasin prouale, et plaanin minna vaatama maailma suurimat Lenini monumenti ja küll siis liigun edasi, peatus peatuse haaval Vladivostokini. Sellest kujust kuulis ta esimest korda ja mõtles, et ma teen tema kulul nalja. On ju neid kujusid igas Venemaa linnas. Kui eriline see siin ikka olla saab, et siin pärapõgus just väljuma peab. Ühtäkki röögatas vaguisaatjate kupeest tema kaastöötaja. Parajates aastates tore proua ja ütles oma kolleegile, kuidas sa nii rumal oled, kõik

Tervitustahvel maantee ääres Baikalsk  - asula Baikali järve ääres. Baikali järv on 636 km pikk ja ligemale 80 km lai maailma suurim mageveejärv. Irkutskist elektrirongile astudes tabas esmalt ebameeldiv üllatus sõitjate arvu osas. Tundus, et esialgu peab reisima tamburis, sest vagunid olid ülerahvastatud, istekohtadest rääkimata. Sõit oleks kestnud küll ainult veidi üle kolme tunni, kuid pikk ja väsitav päev oli seljataga ja lootsin veidi mugavamalt pääseda.  Õnneks täitus lootus üsna varsti. Piletikontrolör ja turvamees saatsid viimasest vagunist välja kõik peale viimaste peatuste reisijate. Kuna minu peatus oli eelviimane, siis tagas see mulle enam vähem mugava äraolemise kuni reisi lõpuni. Järgmises peatuses tuli küll mingi klassiekskursioon peale, kuid need noorukid tegelesid vaikselt oma asjadega ja suuremat ei häirinud.  Kohale jõudes oli juba päris pime ja olid tugevad miinuskraadid. Täpselt ei tea, kui palju, kuid külm oli. Metsavahe, kus rong peatus ja minagi

Irkutski vaksalihoone Irkutsk - suuruselt neljas linn Siberis, Irkutski oblasti keskus. Asub Angara jõe kaldal. Baikali järv jääb linnast ca 70 km kaugusele. Linnaõigused sai juba 1686 aastal. Üsna vana ja väärikas. Veidi üle 19 tunni rongisõitu ja kohal ma olingi.  Sõites läbi Siberi paistis vaguniaknast hirmuäratavalt lumine maastik ja rongi kiirusest võimendunud lumetuisk. Kuidagi ei tundunud plaanina astuda soojast ja turvalisest vagunist jälle külmale ja tuulisele tänavale.   Mõttes kirusin ennast, et reisiga nii hilja alustasin. Lootsin ikka, et ehk vean Hiinani enam vähem ilmadega välja. Kuni Novosibirskini see tundus isegi õnnestuvat, kuid......... ......aga oh imet, astudes vagunist välja ja hingates esimesed sõõmud Irkutski õhku, muutus tuju heaks. Kuigi vaksali seinal olev termomeeter näitas vahelduva eduga - 2 ja - 3 kraadi oli õhk siiski nagu kevadine. Tuulevaikne, soe ja päikeseline. Lumest ei teadnud siin keegi midagi. Selle hea tundmusega tõstsin oma se