Baikalsk ja teekond Ulan-Udesse 26.10.2018

Tervitustahvel maantee ääres

Baikalsk  - asula Baikali järve ääres. Baikali järv on 636 km pikk ja ligemale 80 km lai maailma suurim mageveejärv.

Irkutskist elektrirongile astudes tabas esmalt ebameeldiv üllatus sõitjate arvu osas. Tundus, et esialgu peab reisima tamburis, sest vagunid olid ülerahvastatud, istekohtadest rääkimata. Sõit oleks kestnud küll ainult veidi üle kolme tunni, kuid pikk ja väsitav päev oli seljataga ja lootsin veidi mugavamalt pääseda. 

Õnneks täitus lootus üsna varsti. Piletikontrolör ja turvamees saatsid viimasest vagunist välja kõik peale viimaste peatuste reisijate. Kuna minu peatus oli eelviimane, siis tagas see mulle enam vähem mugava äraolemise kuni reisi lõpuni. Järgmises peatuses tuli küll mingi klassiekskursioon peale, kuid need noorukid tegelesid vaikselt oma asjadega ja suuremat ei häirinud. 

Kohale jõudes oli juba päris pime ja olid tugevad miinuskraadid. Täpselt ei tea, kui palju, kuid külm oli. Metsavahe, kus rong peatus ja minagi maha läksin, oli lumine ja jäine. Paar üksikut elektriposti otsa torgatud pirni näitasid õrna valgust ja andsid kergelt aimatava suuna, kuhu jaamast minna. Õigemini ei olnud see jaam, vaid pigem ainult perroon.  

Esimene ehmatus möödas, hakkasin google mapsi abil oma hotelli otsima. Tänu õudusfilmi meenutavale ümbrusele oli tekkinud juba sügav kahtlus selle olemasolus. Irkutskis tundus see asula kaardilt vaadates palju suurem. Booking.com lasi broneerida ka toa ja hotell tundus vähemalt internetist vaadates normaalne. Kuidas siis nii, et äkki olen keset metsa, inimesi pole näha ja ühtegi poe või kohviku laadset asutust ka mitte? Maanteeääres paistsid mõned üksikud eramud, kus ei paistnud erilist elutegevust.

Kuna kaotada polnud midagi ja Irkutski jaamapuhvetis laetud telefonis voolu oli, hakkasin juhiste järgi liikuma. Vahemaa ei olnud pikk, ca 3 km, kuid kahtlaselt mägine. 

Veidi seiklemist ja hirmu hulkuvate ning aukuvate koerte ees ja oh imet, minu suureks rõõmuks oli hotell olemas. Tundus küll täielikus pärapõrgus, kuid broneering kehtis ja olin oodatud. Võisin rahulikult oma asjad tuppa tarida. Läks õnneks. 

Pimedatel tundmatutel Venemaa külatänavatel keset talve ei ole just eriti meeldiv seigelda.

Ja kui kiiresti muutub ilm - Irkutskist kolm pool tundi sõitu ja ca 70 km eemal ning ongi jälle talv.

Kuu oli peamine valgusallikas teel hotelli

Hommikul tõusin üsna vara, et mitte oma graafikuga jänni jääda. Ilm oli läinud plussi. Oli sula ja sadas lörtsi. Hotellis pakuti isegi hommikusööki ja üle pika aja võisin nautida mannaputru ning head kohvi.

Astudes hotellist välja, et jätkata teekonda Baikali äärde, tabas mind väike üllatus ja selle järel saabus selgus, miks oli kõik nii nagu eile paistis.

Nimelt oli tegu suusakuurordiga. Sellepärast tundus pimedas asukoht mahajäetud ja eemal kõigest. Samuti inimtühjus piirkonnas ja sellest hoolimata korralik hotell keset padrikut ja veel hea hinnaga. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli hooaja välise ajaga. Mõni nädal veel ja piirkond oleks kihanud suusasõpradest. Mäetõstukeid (need asjad, kuhu istud peale ja mis viivad sind suuskadega mäkke - ma ei tea, kuidas on nende õige nimetus) alles hooldati ja igalt poolt paistis hooajaks ettevalmistavat tegevust. Mul polnud aimugi, et Baikali ääres võivad olla sellised kuurordid. Ja ilmselgelt ei asu need ju linnasüdames.

Loomulikult oli linn ikka olemas, kuid see jäi teisele poole raudteed metsa taha ja järve äärde. Kuna mets varjas ja tänavavalgustus ei ole seal moes, siis jäi see eelmisel õhtul märkamata ja tekkisid esimesed hirmud.

 hotell Grand Baykal

 vaade mägedele, hotelli ümbrus

 Jalakäijate tunnel  mis tuleb läbida, et pääseda linna. Peaaegu sain sirgelt seda teha

 Pildikesi  Baikalskist

Aga Baikali järv on vägev ja võimas, siin ei ole isegi midagi kommenteerida. Kui kunagi avaneb veel võimalus, siis tahaks seal rohkem viibida. Oma eesmärgi sain täidetud, ehk käsi sai märjaks ja mälestuseks kivikene järvekaldalt taskusse.

Järv mitme kandi pealt nähtud, tuli hakata liikuma jaama. Õnneks või kahjuks ei olnud eilne ja tänane jaam enam sama, kuna pikamaarongid lihtsalt igas teivasjaamas ei peatu. Kahjuks sellepärast, et tuli kehva ilmaga liikuda jalgsi ca 10 km mööda Irkutsk-Chita maanteed edasi. Kuid õnneks sellepärast, et oli võimalus näha veel midagi uut ja põnevat. Midagi, mida raudteelt ei näe.

Maantee oli võrdlemisi tiheda liiklusega ning kuna oli lörtsine ilm, siis pritsisid suured veoautod lobjakat üsna priipärast. Ilmselgelt ei olnud seal kõnniteed ja ka maanteeservad olid kitsad ning lumised. Aga jaama ma eluga kohale jõudsin, seega hullu ei midagi. 

 Irkutsk - Chita maantee

 Mõni üksik koht võimaldas isegi normaalselt astuda

Oma üllatuseks jõudsin jaama varem, kui olin plaaninud. Hetkel, kui jaamahoone ette jõudsin oli jaamas Moskva-Vladivastoki ennelõunane rong. Selle olin esialgu välistanud, sest tundus ebatõenäoline sellel jõuda. Kuna küla paistis üsna väike ja masendav ning järgmine rong oleks väljunud paari tunni pärast, tundus mõistlik proovida osta pilet juba jaamas olevale rongile. Õnneks vabu kohti oli ja piletimüüja tegi rekordkiireid liigutusi, et ma sellele rongile jõuaksin. Piletisüsteem oli meie poolel ja lubas veel pileti väljastada. Nii ma 712 rubla vaesamana ja pileti võrra rikkamana rongi poole jooksin. Paraku oli mu vagun kas viimane või eelviimane (jäigi teadmata) ja oma raske seljakotiga ei suutnud ma selles olukorras väga kiiresti orienteeruda. Üks tore vagunisaatja nägi mu ekslemist ja lasi mind suvalisest vagunist sisse, et rong saaks liikuma ja mina juba vaguneid mööda trügides, leiaksin oma õige koha. Seekord sain pileti ja pääsu rongile tõesti sõna otseses mõttes viimasel hetkel.

Aga pole head ilma halvata. Sattus jälle ülerahvastatud ja päris kole rong. Vagunid olid vanad ja jubedad ning sõdurpoisse täis. Ilmselt sõitsid puhkusele või puhkuselt. Mõne aja proovisin trügida oma vagunini, kuid mida edasi, seda ebameeldivaks see kõik minu jaoks muutus. Päris oma vagunini ma ei jõudnudki. Jäin tamburisse ja esmalt mõtlesin seal kuni Ulan-Udeni vastupidada. Kuid kuna ka see oli räpane ja mina kõndimisest väsinud, siis mõtlesin teha endale kingituse ja liikusin vaguneid mööda tagasi restoranvagunisse. Arutlesin omaette, et sõit ei kesta õnneks ülemäära kaua ja kui tagasihoidlikult käituda, siis väga suurt eelarveauku ehk ei teki. Liiati, on restoranvagunid enamasti tühjad, mis tagavad mugava äraolemise. Põhjuseks ilmselt mitte just kõige sõbralikum hinnapoliitika. Selle eest aga olid eriti ülemeelikult sõbralikud teenindajatüdrukud. Ilmselt olid nad pika reisi terviseks teinud mõned kergemad napsud. Tagantjärgi oli otsus õige. Sain inimese kombel sõita, kirjutada ühe peatüki päevikut ja nautida head venemaa õlut.

Kuna olin igati oma graafikust ees, siis otsustasin, et liigun võimalusel Ulan-Udest öise rongiga edasi Chitasse. Vaadates järgnevaid rongiaegu tundus see ajaliselt ja finantsiliselt kõige mõistlikum plaan. Liiati oli mul ju Ulan-Ude külastamiseks ainult üks põhjus - näha maailma suurimat Lenini peakuju (ausammast). Ja kuna pileteid sai osta jooksvalt, siis võisin oma plaane vastavalt vajadusele muuta.

 Teekond Ulan-Udesse