Irkutsk 25.10.2018

Irkutski vaksalihoone

Irkutsk - suuruselt neljas linn Siberis, Irkutski oblasti keskus. Asub Angara jõe kaldal. Baikali järv jääb linnast ca 70 km kaugusele. Linnaõigused sai juba 1686 aastal. Üsna vana ja väärikas.

Veidi üle 19 tunni rongisõitu ja kohal ma olingi.

Sõites läbi Siberi paistis vaguniaknast hirmuäratavalt lumine maastik ja rongi kiirusest võimendunud lumetuisk. Kuidagi ei tundunud plaanina astuda soojast ja turvalisest vagunist jälle külmale ja tuulisele tänavale. Mõttes kirusin ennast, et reisiga nii hilja alustasin. Lootsin ikka, et ehk vean Hiinani enam vähem ilmadega välja. Kuni Novosibirskini see tundus isegi õnnestuvat, kuid.........

......aga oh imet, astudes vagunist välja ja hingates esimesed sõõmud Irkutski õhku, muutus tuju heaks. Kuigi vaksali seinal olev termomeeter näitas vahelduva eduga - 2 ja - 3 kraadi oli õhk siiski nagu kevadine. Tuulevaikne, soe ja päikeseline. Lumest ei teadnud siin keegi midagi. Selle hea tundmusega tõstsin oma seljakoti selga ja läksin linna avastama. Jõudsin Irkutskisse 13.30 ja plaan oli õhtul Baikali äärde edasi liikuda. Sellepärast pidin sellel linna kiirkorras ülevaatama.

Esmalt aga tegin risti teele ette jäänud sööklas lõunapausi, et proovida ära selle linna borš ja tatar.

Minu borš ja tatar kotletiga. Maitse oli parem kui välimus ca. 1.70

Ahvatlev pidulaud samas sööklas. Ilmselgelt mitte mulle

Linn ise oli ilus ja turistisõbralik. Teele oli tõmmatud juba Jekaterinburgist tuttav triip (seekord roheline), et juhatada linnakülalised kõikidesse olulistesse vaatamisväärsustesse. Kuna tegemist on päris vana linnaga (kuigi 1879.a. toimunud tulekahju hävitas enamuse vanalinnast) oli Irkutsk ka arhitektuurselt kena.

Tänavad ja pargid olid puhtad ning hooldatud. Parkides mängis taustaks posti otsa kinnitatud kõlaritest mõnus muusika. Olin sellist asja varem näinud ainult nõukogude liidu aegsetes filmides ja arvasin, et see on minevik. Õnneks nii ei olnud. Tänu rohelisele joonele ja linnas piisavalt paiknevatele infotahvlitele olid kõik vähegi huvipakkuvad ehitised ja asutused lihtsalt leitavad.

Muljetavaldavad olid nii oblastivalitsuse hoone, kui selle ees asuv park, samuti teatrimaja. Tegelikult oli kogu vana(kesk)linn kena ja kutsub kindlasti tagasi. Isegi kahju, et siia linna nii põgusa peatuse tegin. Paraku pileteid ostes ja plaane tehes ei oska kõike ette näha. Pole ju neis linnades kuskil enne viibinud ja ainult internetis leiduva info põhjal ka oma graafikut sättida ei saa. Omaosa mängis ju veel rongide sõiduplaan.

Kuna olin Baikali järvele nii lähedal, siis oli kindel plaan oma käega järvevett katsuda ja järvekaldal veidi jalutada. Et edasine ajagraafik väga keeruliseks ei läheks, siis pidin sõitma õhtul Irkutskist elektrirongiga mõnda suuremasse järve äärsesse asulasse. Nii oli võimalik mõned tunnid seal veeta ja jõuda lõunaks mõnele Ulan-Ude rongile. See plaan välistas ööbimise Irkutskis. Kuna polnud õrna aimugi, kuhu minna, siis valisin tänaseks lõppjaamaks ja ööbimiseks asula nimega Baikalsk. Kõlas kuidagi kenasti.

Otsus Baikalski kasuks tehtud, ruttasin tagasi raudteejaama, et hankida pilet õhtusele (viimasele) rongile. Nii oligi aeg jätta hüvasti vahva Irkutskiga ja enne rongi väljumist veel jaamapuhvetis väike reispass teha ning täita värske energiaga oma tahvelarvuti ja telefon.

Vahemärkusena peab lisama, et alates Krasnojarskist muutus telefoni laadimine problemaatiliseks. Laadimisjaamad puudusid ja jaamahoonetes oli heal juhul üks pistikupesa, mis oli loomulikult juba hõivatud. Ainuke lihtsam ja kiirem võimalus seda toimingut teostada oli külastada jaamapuhvetit. Mis kindlasti ei tähenda, et see alati õnnestus.