Ulan-Ude 26.10.2018

Ulan-Ude ja Lenin

Ulan-Ude - Venemaa koosseisu kuuluv Burjaatia Vabariigi pealinn. Asub Baikali järvest lõunas Selenge jõe ääres.

Trügides oma seljakotiga, nagu rändkaupmees, kitsastest vagunikoridoridest tamburi poole, peatas mind kelmikas tujus keskealine vagunisaatja. Talle pakkus suurt huvi teada saada, miks selline kena välismaa mees nagu mina, tahab väljuda sellises, tema arust just mitte eriti huvitavas linnas/ jaamas nagu on Ulan-Ude. Palju toredam oleks ikka nendega koos sõita Vladivostokki.

Seletasin prouale, et plaanin minna vaatama maailma suurimat Lenini monumenti ja küll siis liigun edasi, peatus peatuse haaval Vladivostokini.

Sellest kujust kuulis ta esimest korda ja mõtles, et ma teen tema kulul nalja. On ju neid kujusid igas Venemaa linnas. Kui eriline see siin ikka olla saab, et siin pärapõgus just väljuma peab. Ühtäkki röögatas vaguisaatjate kupeest tema kaastöötaja. Parajates aastates tore proua ja ütles oma kolleegile, kuidas sa nii rumal oled, kõik teavad, et siin on selline monument, sina sõidad siit juba aastaid mööda ja ei tea mitte midagi. Sellepeale võttis esimene proua veidi solvunult oma nutitelefoni nagu sooviga tõestada, et hoopis meie ei tea mitte midagi ja tegi sellega kiire uuringu. Selle tulemusena ta siiski pidi tunnistama, et jah, sellest Leninist ei teadnud ta tõesti midagi. Kuid ikkagi, kui jõuate Vladivostokki, siis minge delfinaariumisse. See on väga huvitav ja üldse on Vladivostok tema arvates väga kaunis linn. Võiks isegi öelda, et kaunim kogu Venemaal. Milleks raisata aega 7.7 meetri kõrguse ja 42 tonni kaaluva pronksist kolakaga, mis püstitati 1970.a. Lenini sajandaks sünniaastapäevaks kuhugi, kus pole üldse nii kaunis kui Vladivostokis.

Selle sündmuse oleks võinud ju ka kirjutamata jätta, kuid mulle väga meeldis nende vagunisaatjate omavaheline vene keelne emotsioonidest pulbitsev ja üksteisega võistlev ning järjest hoogu koguv dialoog (sõbralik). Ja Minu jaoks oli see veidi ootamatu. Siiani ei olnud veel keegi tundnud huvi, kust ma tulen ja kuhu lähen ning see oli andnud võimaluse omas mullis ringi liuelda. Aga väga toredad tädid mõlemad. Ehtne vene temperament. Lahe. Kahju, et ei oska seda vene keeles edasi anda.

Ulan-Udes oli vististi mu reisi kõige lühem peatus. Aga oma eesmärgi täitmiseks puudus mul vajadus ka seal pikemalt peatuda. Õigupoolest ei kõnetanud see linn mind kuidagi ja kindlasti ei oleks ma tahtnud sinna mitmeks päevaks jääda. Seega, oli minu jaoks kõik hästi.

Rongist väljudes ootas mind hall sügispäev (tegelikult pigem õhtu). Lund ei olnud, kuid kraad miinust ja jahe tuul olid täiesti olemas.

Ka selle linna jaamahoone oli osaliselt remondis, misspärast olid ruumi puudusel ootesaalid ja kassade esised rahvast täis kui konservikarbid. Kuna ostsin pileti järgmisse sihtpunkti internetist, siis puudus mul õnneks igasugune vajadus enne õiget aega jaama tulla ja sain rahulikult kooserdada juba hämarduvas ja varsti pimedusse mattuvas Ulan-Udes.

Esimest korda reisi jooksul võisin tähendada, et tänu linnas elava rahvastiku (burjaadid, tatarlased jm) omapärale, muutusid inimeste näod järjest rohkem pilusilmseks. Ja seda mitte negatiivses mõttes vaid vastupidi. Nad nägid välja meeletult positiivsed ja ägedad. Pilgus sõbralik ja soe helk.

Kuigi ma kellegiga neist lähemalt ei tutvunud, siis vähemalt tundusid nad väga sõbralikud ja toredad.

Linn ise oli veidi mahajäetud ilmega ja mitte eriti kutsuv. Palju poolikuid ehitusi, mis väljanägemise põhjal seisnud nii juba aastaid ja suure tõenäosusega seisavad veel edasi. Loomulikult hulgaliselt mälestusmärke sõjakangelastele, igavene tuli ja kuulus monument Leninile.

Linnas asuv sõjalennukitehas võib anda aimu, et tegemist on tavapärase tööstuslinnaga.

Loodetavasti ma eksin, kuid tundub, et turism ei kuulu seal kindlasti esimese kümne sissetulekuallika hulka.

Nagu arvata oli, siis ei asunud Lenin raudteejaamast väga kaugel ja selle leidmine oli lihtsam kõigest. Iseenesest oli kuju päris võimas. Piltidelt ei suuda hoomatagi, kui hiiglaslik see tegelikult on. Tasus peatuda ja oma silmaga vaadata.

Mis puutub kogu sellesse väljakusse, kus see kuju asub, siis peab mainima, et tänapäeval on sellised suured ja treppidega varustatud platsid noorte seas väga populaarsed. Mitte just austusest seal paikneva metallist vanamehe vastu, vaid just pigem võimalusega seal harjutada oma ratta- ja rulasõidu oskusi.

Lenini kiire leidmine jättis mulle (minu jaoks) piisavalt aega tutvuda sellega, mida üks Burjaatia Vabariigi pealinn pakkuda suudab. Ilmselgelt oli see küll põgus ülevaade, kuid aimduse linna olemusest sain ikka kätte.

Enne oma üürikese külastuse lõppu tarvitasin veel raskelt leitud supermarketi teenuseid, et kindlustada edasiseks teekonnaks toidutagavarad.

Märkamatult oligi kell saamas kaheksa ja pidin hakkama mööda lagunenud kõnniteid sammuma vaksali poole. Ees ootamas ca 12 tundi sõitu ja uus linn nimega Chita.