Kalatšinskaja- Kovoljovo- Maslyanino 21-22.10.2018.a.

Novosibirski vaksalihoone

23. oktoober 2018.a. Novosibirsk. Temperatuur – 1C, tuuline ja pilves, sajab vähest lund.

Siberi külmus tundub kuidagi eriti karm. Ilmselt on asi ka selles, et pole veel harjunud sellega.

Rongiga reisimise juures on hea see, et vanemates(tegelikult vist enamustes) linnades on linn tekkinud ümber jaama. Järjest aja jooksul laienedes ja arenedes, samas keskpunkt ja melu on põhiosas jäänud ikka sinna. Seega ei pea võtma ette tohutuid eksirännakuid linnaavarustes, et leida üles peamised vaatamis- ja huviväärsused.

Kõige ajastutruum arhitektuur ja loogilisem liiklussõlm on jäänud jaamade juurde. Nagu ka kõige odavamad ja prostamad külalistemajad ning söögikohad. Armsalt nostalgiline. See ei ole muidugi alati nii, kuid räägin siiski üldises plaanis. Võib muidugi juhtuda, et reisi lõpus olen teisiti meelestatud, kuid.. eks aeg näitab.

Teine tore asi on, et pidevalt on uued inimesed sinu ümber. Igaüks isemoodi. Tore. Nagu näitus erinevatest inimestest ja nende loomustest. Kõik karakterid on nii erinevad, et isegi parema tahtmise juures ei suudaks kogu seda reisiseltskonda ühtseks massiks muuta. Jah – nad on kõik üks, kui nad on vagunis. Nagu sprotid õlis ja konservikarbis. Samas ei ole neil ühegi kaasreisija ees kohustusi ja nad säilitavad oma täieliku iseloomu. Mida muidugi ei väsita näitamast.

Täna, sõites Krasnojarskisse on kuidagi erakordselt tore vaguniseltskond. Kõik on o m a e t t e seltskondlikud. Vagun ei ole ka päris täis, kuid reisi algus on tore ja rahulik. Loodetavasti kestab hommikuni. Kindel ei või olla.

Jekaterinburgist järgmisse sihtjaama sõites, kui olin päevikusse teinud märke, et kõik on hea ja rahulik, tuli peale naine lapsega. Nad maandusid minu all oleval pingil ja ema ei teinud mitte ühtegi katset, et vaigistada öösel kell kolm lapse telefon, mis tema mängimise ajal erinevaid nõmedaid helinaid edastas. Ja lisaks sellele oli veel lapsel väga vali hääl.

Eelneva jutu kirjutamist alustasin olles läbinud Novosibirski ja liikudes edasi Krasnojarski poole. Mõtted olid head, kuid võimalused kirjutamiseks kehvad, vaim puudus ja väsimus murdis. Seepärast võib tekkida ja ilmselt ka tekib e-päevikus ajalisi nihkeid. Eks ma millalgi proovin neid järjest parandada ja loogiliseks sättida.

Praegu sõidan Baykalskist (asula Baikali järve ääres ) Ulan-Udesse. Kuna pileti sain jaamast sõna otseses mõttes viimasel hetkel ja rongile lasti suvalisest vagunist, siis ma oma õiget kohta pole veel leidnud. Ja kuna reis Ulan-Udesse kestab vaid pea viis tundi, siis ei hakka otsima ka. Rongis on tänu vene sõduritele palju rahvast ja rong ise on sattunud jälle päris kole. Otsustasin oma piletile veidi juurde investeerida ja veeta see mõni tund rahus restoranvagunis.

Nii palju kui ma neid restoranvaguneid olen näinud, siis külastajate rohkusest need just ei hiilga. Ilmselt on peapõhjuseks piisavalt kõrged hinnad võrreldes tavakohvikute või jaamahoones paiknevate söögikohtadega.

No on kuidas sellega on, kuid hetkel sobib see hästi. Saan vähemalt edasi kirjutada Novosibirskist liikuma hakates alustatud reisikirja. Saatmas ülemeelik teenindajaproua (ilmselt igavusest paar pitsi paremat konjakit mekkinud) ja vahelduva eduga mängitav vene muusika. Koht pehmel diivanil koos vaatega Baikali järvele garanteeritud.

Ajas tagasi liikudes, siis on jäänud eelmise sissekande ja tänase kirjutise vahele sellised kohad nagu Kalatšinskaja-Kolonia-Kovaljovo-Novosibirsk-Masljanino-Krasnojarsk-Irkutsk-Baykalsk ja nüüd on tulemas Ulan-Ude.

Üks eesmärk oli reisi jooksul külastada Siberis asuvat Eesti küla Kovaljovot. Sinna saamiseks pidin sõitma Jekaterinburgist Kalatšinskajasse. Jõudsin kohale üsna hommikul .Tegemist oli päris väikse asulaga. Sellest andis ka tunnistust see, et rongist väljujaid peale minu ei olnud. Ka rongile ei soovinud keegi minna. See tekitas veidi kõhedust asukoha õigsuse osas.

Kalatšinskaja jaamahoone

Aga maas ma olin ja nüüd oli vaja leida tee Kovaljovosse. Sisetunne käskis minna jaamast vasakule, kuid ma läksin siiski paremale. Lootsin leida bussijaama, et võimalik transpordilahendus vaadata. Polnud ju kõige vähemat aimugi, kus ja kui kaugel see küla jaamast võib olla. Ka google maps ei andnud ühtegi viidet sellele. Tegin linnale peaaegu tiiru peale. Leidmata jälgegi bussijaamast. Asja positiivne külg oli see, et õnnestus osta tänavalt 100 rubla eest ports šaslõkki. See oli nii hea, et oleksin valmis kohe sinna uuesti minema. Šaslõkk söödud ja enesetunne sellest veelgi paremaks muutunud asusin uuesti bussijaama otsinguile. Mõne ajapärast otsustasin abi küsida. Teele oli parkinud üks Žiguli, milles suitsu popsiv meesterahvas mulle mitte just entusiastlikult, kuid siiski abivalmilt teed juhatas. Ühesõnaga – oleksin pidanud kuulama sisetunnet, sest bussijaam oli jaamast vasakul ja seda umbes 50 meetri kaugusel. Mina käisin umbes 5 km ja jõudsin samasse punkti tagasi. Aga vähemalt sain tõesti imemaitsvat šaslõkki.

See mees valmistab head šaslõkki

Leides bussijaama selgus, et ennelõunane buss oli läinud ja õhtune läks päris hilja. Võtsin mõtlemisaja, et otsustada, mis edasi teha. Bussijaama juures pakkus lahkesti oma teenust taksojuht. Sõitku ma temaga sinna 750 rubla ja kui 20 minutit seal ringi vaatan, siis võib 100 rublaga tagasi tuua. Küsisin, kas see on kõige parem hind, mis ta pakub, siis kõrge küttehinna ettekäändel ütles, et hind on see ja nii jääb. Mulle see plaan ei sobinud. Taksoga oleks muidugi lihtne liikuda. Kuid paraku ei tundunud see mõte hea.

Siis plahvatas, et uurin raudteejaamast, kas mõni väiksem rong ei lähe sinna lähedale. Ja õigest tegin. Jaamas aitasid mind väga toredad piletimüüjad. Ja olid mulle google mapsi asemel. Selgus, et Kolonia jaamas maha minnes ja sealt 3 -5 km kõndides jõuan soovitud sihtpaika. Kui kiiresti teen, siis on veel võimalus jõuda õhtusele Novosibirski rongile ja ei pea hakkama muretsema öömaja pärast. Sest selleks oleksin pidanud kindlasti Kalatšinskisse tagasi sõitma. Tütarlaps kassast joonistas mulle veel paberitükile viited, kuhu ja kuidas pean jaamast edasi liikuma.

Etteruttavalt võin öelda, et plaan toimis ja olin õhtuse Novosibirski rongi ajaks Kalatšinskis tagasi.

Tee Kovaljovosse oli esmalt kole ja porine, kuid vaadates, kuidas tütarlapse joonistatud kaardilt kõik pidepunktid kokkulangevad, oli tuju hea, sest ka ilm soosis matkamist. Päike paistis, õhk oli soe ja sademeid vähe.

Tee Kovaljovosse

Siberi külateed

Kaart jõudmiseks Kovaljovosse

Kovaljovo – ilmselt tüüpiline vene küla. Omaette päris armas. Asfaltee läbis küla, kus mõlemale poole jäid väikesed tared. Külas oli üks pood ja üks kiosk, millest ma täpselt aru ei saanud, mis teenindusasutus seal on. Ilmselt ka poe moodi koht. Veel oli seal koolimaja ja lastead ning palju lehmi. Selline sovhoosikeskuse laadne asula. Kui alguses tundus, et kõik on lagunenud ja paistis pigem mahajäetud, siis nüüd, rohkem erinevaid vene külasid nähes, on saanud selgemaks, et see ongi nendele omane. Korrapäratus Hoovides patseerivad ükskõikselt haned, kanad ja muud pudulojused ning kuhjades on lõhkumata kasepakud.

kool ja lasteaed

pood ja kultuurimaja

Pikast vantsimisest oli kõht tühi ja tegin poe ees (poe teises osas asus kultuurimaja) väikese peatuse. Poest hangitud pirukas ja õlu maitsesid hea. Istusin ligi pool tundi inimtühjas külas poeesisel pingil ja vaatasin seda ilu, mida üks väike Vene külake võib pakkuda. Mulle meeldis! Kuidagi mõnus, rahulik ja kodune oli seal.

Tagasi Kolonja jaama jõudsin juba päris pimedas. Paar kilomeetrit enne sihtpunkti, peatus üks jeep ja selles sõitev tore tütarlaps pakkus abi jaama jõudmiseks. Ajaliselt ja energia poolest ei oleks seda vaja olnud, kuid kuna ta juba peatus ja lahkelt abi pakkus, siis oleks olnud ebaviisakas seda mitte kasutada. Vähemalt kindel, et jõudsin jaama.

Tagantjärgi on isegi hea meel, et läksin hommikul jaamas valele poole. Nägin ära ka Kalatšinskaja ja sain portsu väärt šaslõkki. Samas jõudsin kõik soovitud kohad külastada ja transpordile kulus ainult 92 rubla. Plaan tomis 100 % Ainuke probleem oli jalanõude ja pükstega. Need nägid pärast rännakut Siberi külateedel päris koledad välja.

Järgmisel hommikul jõudsin Novosibirskisse. Seekord oli jälle vaevaline rongisõit. Vagun räpane, palju rahvast ja kõik oli kuidagi halb. Olin ostnud pileti elektrooniliselt, kuid see ei olnud millegipärast nende süsteemis õigel real ja see tekitas palju segadust vagunisaatjatega. Nad ei saanud mitte aru, kes ma olen ja kust tulen ning mida neilt tahan. Lõpuks tuli kõrgem ülemus kes siiski teadis, miks see nii on ja lasi mullegi voodipesu välja anda ning kinnitas veel lisaks vagunisaatjale, et kõik on korras ja asi õige. Pärast seda muutus vagunisaatja minu vastu leplikumaks ja isegi juba naeratas. Õnneks polnud sõita palju. Läksin koos riietega (esimest korda reisil) magama. Rong oli nii must ja tekid padjad jubedad, et isegi padjapüüri oli padjale keeruline panna, sest selles olevad suled lihtsalt lendasid iga pisemagi puudutuse peale.

Rongides võivad väikesed lapsed sõita koos vanematega tasuta, kui nad magavad ühes voodis. Aga paraku siis, kui ei magata, võivad nad ju iga pool olla. Nii ka seekord. Kolme voodi peale oli kuus inimest ja mina siis neljandas voodis. Ühesõnaga – hambad ristis magama ja lootuses, et Novosibirskini selle jama ära kannatan. Siis on ju jälle uus päev ja kõik hästi.

Jõudsin Novosibirskisse veidi enne kella viit hommikul. Rõõmus olemine, et pääsesin tüütust rongivangikongist ja sättisin sammud bussijaama poole. Väikese eeltöö olin teinud ja enam vähem suund oli teada. Ilm oli läinud külmemaks, kuid väga hull veel ei olnud. Bussijaama jõudsin umbes 06.30 ja buss Maslyaninosse läks 8.30. Kaks tundi sain oma valvsa pilgu all anda veidike kosutust telefonile ja tahvlile. Rongis seekord laadimise võimalus puudus. Kuigi Novosibirsk on rahvaarvult suuruselt kolmas linna Venemaal, siis bussijaam on isegi väiksem kui Tartus. Hakkas vihma sadama.

Lõpuks oli aeg minna bussile. Minu rõõmuks oli üsna viisakas buss. Pagasi eest tuli tasuda küll lisasumma, kuid selgus, et see ongi nii kombeks. Kõik pakid, mis ei mahu salongi, tuleb transportida lisatasu eest.

Miks ma läksin Maslyaninosse? Maslyanino on rajoonikeskus Novosibirski oblastis. Sinna küüditati 1948.a. minu vanavanaisa, vanavanaema ja vanaonu. Vanavanaema suri seal 1952 .a. ja on sinna maetud. Mul oli suur soov leida üles vähemalt see kalmistu ning panna sinna küünal tema ja kõigi teiste Siberisse jäänud küüditatute mälestuseks.

Kalmistu leidsin, hauda loomulikult mitte. Küsida pole enam kahjuks kelleltki. Kaasasolnud vanade piltide põhjal enam vähem asukoha tuvastasin. Üsna unaruses ja mahajäetud oli see puhkepaik. Aga ju see on neil nii kombeks. Täiesti vastupidine pilt Eesti kalmistutele. Räämas ja rohtukasvanud kalmistud hakkasid ka mujal silma

Maslyanino ise on (nagu ma ennist kirjutasin) rajoonikeskus. Suuruselt tundus olevat sarnane ehk meie Põlvale või ehk väiksem. Põllumajanduspiirkond. Isegi tegutsev sohvoos on olemas.

Rajatud siis, kui esimesed küüditatud saabusid. Tõenäoliselt on seal viljakad maad, miks muidu neid sinna küüditati. Kuna põllumajandussektor on seal endiselt peamine sissetulekuallikas, siis nii see ka ilmselt on. Kalmistul käidud. küünal süüdatud ja üldpilt vaadatud, siis ega seal väga muud enam teha ei olnud, kui proovida hankida pilet tagasi Novosibirskisse.

Hommikul Maslyaninosse sõites ärkasin ma bussis üles ühes asulas, mis ei olnud Masyaninost kaugel ning kus asus vaksal. Vaatasin järgi ja tõesti, sealt sai rongiga Novosibirskisse. Tagasisõit rongiga tundus ahvatlevam, kui loksumine bussiga. Ostsin pileti (ja muidugi pileti oma seljakotile) Cherepanovosse. Seekord oli sõiduvahendiks 18 kohaline Ford Transit, mille lõppjaam oli Novosibirskis, kuid vahepeatuse tegi ta minu soovitud Cherepanovos. Buss tuubiti rahvast täis ja neli inimest võeti veel seismagi. See 30-40 km jaama oli päris omapärane sõit. Väike buss rahvast täis ja suurem osa torisevad vene vanaprouad. Torisemise põhjuseks hiljem väljunud buss ja piletikontroll, kelle õigel ajal tulemata jätmise pärast pidid nad väljas külmetama. Olin õnnelik, et ei ostnud piletit Novosibirskisse vaid otsustasin rongiga sinna jõuda. Rongiga Venemaal liikumine on bussisõidust vähemalt poole odavam. Sellepärast ka ilmselt suured vaksalihooned ja väikesed bussijaamad.

Maslyanino bussijaam

vana surnuaed

küünal vanavanaema ja teiste küüditatute mälestuseks

teekond surnuaeda

Suur Baikali järv on jäänud seljataha ja Ulan-Ude on umbes tunni kaugusel. Vähemalt sain mingid märkmed kirja ja järgmine peatükk võib alata Novosibirskist. Infot tuleb palju ja ei suuda kõike enam meelde jätta, seepärast on hea, kui saab märkmeid kirjutada ja uuele infole ruumi teha.

Ilm on sompus ja niiske. Mitte eriti sõbralik rändurile.

Selle kirjatüki postitamise hetkel olen tegelikult juba läbinud Vladivostoki ja teel piirile. Kui kõik plaanitult läheb, siis olen homme (02.11.18) Hiinas. Kuid kuna minek on maismaalt ja infot selle piiripunkti ja muu kohta väga vähe, siis suuri panuseid ei teeks, et saan üle ja pean ikka lennukiga minema. Kuid eks aeg näitab ja päevik kirjutab.

Olge ägedad

01.11.2018.a. Ussuriysk