SIHTMÄRK SAAVUTATUD, TAI KUNINGRIIK

Sihtmärk saavutatud

Viimasest postitusest on möödas juba häbematult palju aega. Püüan tasapisi seda viga parandada ja enne, kui liigun edasi, et jõuda tagasi üritan seni nähtu ja kogetu kirja panna.

29. november oli päev, kui jõudsin oma esimese sihtmärgini, ehk maismaad mööda Bangkoki.

Rongiga liikusin kuni Ho Chi Minh Cityni Vietnamis ja sealt edasi bussiga läbi Kambodža kuni Tai Kuningriigini.

Tänu kehvale ilmale ja veidi masendunud meeleolule läbisin Kambodža sisuliselt ühe hingetõmbega.

Kuna ilm, piiriületused ja rongide sõiduplaanid tegid mu elu Tais kohe keeruliseks, siis sõitsin juhuse tahtel Bangkoki kesest ööd autoga ja sealt edasi juba bussiga Pattayasse.

Hetkel olen Tais olnud juba peaaegu 10 päeva ja kuna hea sõber lubab viibida oma villas, siis on loodud kõik tingimused, et jätkata reisikirja kirjutamist, mis pikalt pooleli jäänud. Vahepeal on keha ja vaim puhanud ja eluvaim hakkab tasapisi tagasi tulema.

Vietnamis küll tegin katse jätkata reisikirja kirjutamist, kuid oskamatu nupuvajutus kustutas kogu pika töö ühe hetkega. Seega - mis kehvasti, see uuesti.

Vaade basseinile.

Enne uusi peatükke väike lühikokkuvõte:

Läbitud on Venemaa, Hiina, Vietnam, Kambodža ja nüüd olen Tais.

Kogu reis on kulgenud ilma suuremate vahejuhtumiteta. Piiriületused sujusid, ilmad olid kuni Kambodžani talutavad või pigem isegi head. Kuidagi isegi liiga klants ja korrapärane. Samas- vaatamist, käimist, mõtlemist oli palju.

Kõige suurem miinus selle reisi juures oli see, et läbisin selle üksi. Tundsin puudust teisest inimesest, kellega järgmiseks päevaks plaane teha, vahest tehtu nähtu üle mõtteid vahetada. Ilmselt sellepärast said mõned linnad ja paigad läbitud kiiremini, kui oleks võinud ja kindlasti jäi mõnda nägemata. Samas on üksi liikumisel see eelis, et liigud tempos ja suunas, mis parasjagu pähe tuleb ja sobib.

Kui uskuda telefoni sammulugejat, siis keskmiselt sai päevas kõnnitud 25 000 sammu. Mõnus trenn kehale ja vaimule. Oli päevi, kus seda tuli teha seljakotiga, kuid vahest sai selle jätta kuni järgmise rongi väljumiseni hotelli ja siis oli liikumine lõbusam ja lihtsam.

Kohale jõudsin, kuid kuidas tagasi?

Pärast pikka arupidamist iseendaga ja marsruutide läbimängimist leidsin, et tagasitee lennukiga oleks lihtne, kuid natuke igav. Sellepärast tekkis plaan lennata Bangkokist (Tai, Aasia) Casablancale (Maroko, Aafrika) ja edasi mööda maismaad rongiga läbi Euroopa koju. Väike suts tuleb sõita küll laevaga, kuid enamuse teekonnast peaks olema võimalik siiski rongide kaasabil läbida. Täpne stardiaeg on veel teadmata, kuid ilmselt nädala või kahe jooksul. Kui Sul on olemas nii hea ja külalislahke sõber, siis oleks patt jätta võimalust kasutamata, et nautida päikeselist ilma ja mõnusat basseinivett.

Lisan selle peatüki alla pilte rongidest, millega liikusin oma teekonnal.

Peab mainima, et kõige ilusamad jaamahooned olid Venemaal. Ja kõige jubedamad rongid Hiinas. Hiina rongide üheks kõige suuremaks miinuseks oli suitsetamine tamburites. Vaheuksi hoiti lahti, ja siis haises kogu vagun ning hiljem ka riided. Koristamine oli seal pealiskaudne ja hiinlaste enda kultuur natuke ootamatult vastik.

Venemaa ronge kaasaajastatakse vaikselt. Kui sattusid vagunisse, mis oli juba renoveeritud, siis ei olnud sõidul viga. Kuid kui sattusid veel vanasse vagunisse, siis oli see üsna masendav. Kulunud, must ja mitte just kõige meeldivama lõhnaga. Üritasin küll pileteid ostes mingit loogigat tabada, et saaks uue ja hea vaguni, kuid paraku ei pea seal ükski loogikareegel paika.

Vähemasti voodipesu oli igakordseks kasutamiseks uus ja eraldi kilekotis (linad, padjapüür ja käterätt).

Hiinas seevastu ei vahetatud voodipesu reisikestel ja kui tulid peale mõnest vahejaamast, siis võisid saada voodi, kus oldi just magatud ja teiste inimeste soga, juuksekarvad ja muu vedeles linade vahel. Mitte just väga meeldiv.

Vietnami rongid olid pigem korralikud. Kuid erandeid oli siingi. Aga magada said ikka puhaste linade vahel. Vagunisaatjaid oli palju ja üldiselt suhtuti sinusse positiivselt. Ka Vietnami rongides võidi suitsetada, kuid selle eelisega, et seal hoiti tamburiuksi kinni ja tänu kliima eripärasusele olid aknad lahti.

Graafikust pidasid kinni kõige täpsemini vene rongid. Hiinlased kippusid varem väljuma, kuid mitte palju, umbes paar minutit. Vietnamis seevastu hilinesid rongid vahel tunde.