Tšita 27.10.2018

Tšita (Chita) raudteejaam

Tšita on Taga-Baikali krai halduskeskus. Asub Baikali järvest idas. Kohas, kus Tšita jõgi suubub Ingoda jõkke. Asutatud juba 1675.a., kuid linnaõigused sai alles 1851.a. Alates 1930ndatest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli kinnine linn.

Nagu öeldud, kestis sõit Tšitaasse ca 12 tundi. Taaskord ei vedanud vaguniga. See sattus jälle vana ja räpane. Ca 90% reisijatest moodustasid väeossa sõitvad sõdurpoisid (ilmselt ajateenijad). Kuna nende ülekaal oli ilmne ja käitumisnormid veel väljakujunemata, siis oli üsna piinarikas sõit.

Esimest ja ka ainukest korda saabusid rongile kontrollid. Tundus, et tegemist oli siiski pigem sisekontrolliga. Pileteid vaadati üsna põgusalt ja isegi passi ei küsitud. Suuremat huvi tundsid nad vagunisaatjate ruumide ja vaguni põranda all paiknevate hoiuruumide vastu. Alles nüüd märkasin ma isegi, et vagunite põrandatel on luugid, mille all hoitakse erinevat varustust. Päris head peidikud. Meie vagunis oli õnneks kõik korras.

Tšita sattus mu külastatavate linnade nimekirja sellepärast, et mu hea sõber teenis seal sõjaväes. Tema sooviks oli, et saadaksin talle sellest linnast pilte, kuna ajateenistusest on möödas pea 30 aastat ja oleks huvitav näha, missugune on linn täna.

Nagu mainitud, oli tegemist varasemalt kinnise linnaga. Täna võtab küll linn külalisi vastu, kuid vaadates sõjaväelaste rohkust, siis on sõjaväeosad seal ilmselt kõik alles. Lihtsalt kord on ehk veidi leebemaks muutunud.

Paistis, et koos minuga lahkusid rongist ka valdav enamus sõdurpoisse. Vagunite ees rivistati kõik üles ja hakkas rivisammu laadsel sammul liikumine minu jaoks teadmata suunas ja teadmata kohta.

Hiljem, jaamas aega parajaks tehes, märkasin mitmeid erariides ametimehi. Nende huvi oli suunatud jaamas liikuvatele noormeestele, kellede dokumente üsna agaralt kontrolliti. Ilmselt oli tegemist jooksikute otsinguga. Nii mõnigi pidi nendega kuhugi kaasa minema. Mis neist edasi sai, seda ma muidugi teada ei saanud.

Vaatamata kõigele oli saabudes ilm päikeseline ja linna avastamiseks igati soodne. Kahjuks see rõõm ei kestnud kaua, kuna lõunast muutus tuul valjemaks ja külmemaks. Võiks isegi öelda, et kergelt jäiseks.

Linn ise oli igati militaristlik ja "punane". Palju sõjaväelisi ehitisi, mälestusmärke. Linnas ringi liikudes ei tekkinud kordagi kahtlust, et tegemist on sõjaväelinnaga. Suhteliselt trööstitu. Õnneks olid säilinud siiski mõned ajaloolised hooned, mis olid arhitektuuriliselt väga huvitavad ja lisasid hallile militaarlinnale veidikenegi inimlikkust, sära ja vürtsi. Esile tõstaks kindlasti postkontorihoone.

Zabaykalsky krai 0 km-post

Tšita postkontorihoone

Sattusin Tšitaasse laupäeval, mis tähendas loomulikult turupäeva linnaväljakul.

Sellised laupäevad tunduvad olevat kohalikele suisa pidupäevad, sest kauplemine oli aktiivne ja rahvast vooris kui sipelgaid ühe leti juurest teise juurde.

Minu ostud piirdusid seekord jällegi šaslõki ja moosisaiaga. Oli küll kallim ja mitte nii maitsev kui Kalatšinskajas, kuid siiski võis rahule jääda.

Toidukaubanduses jäi silma, et alkoholipoed olid enamuses eraldi ja kehtis kellaajaline müügipiirang. Suurtes toidupoodides olid joogiosakonnad eraldatud ja isegi kassa oli erinev. Sellist korda nägin reisi jooksul ainult selles linnas.

Lootusetuks jäi ka linnapildiga postkaartide leidmine, et koju mälestuseks saata. Neid ei müüdud ei raamatupoodides ega suures peapostkontoris. Hiljem mõtlesin, et ehk on põhjuseks, et linn ei ole veel oma kinnisest staatusest päris vabanenud.

Tšitaasse sattudes peaks tulevikus varuma piisavalt sularaha. Eriti, kui külastus jääb nädalavahetusele. Minul õnnestus pika otsimise tagajärjel, leida ainult üks panga laadne asutus linnas, kes oli nõus raha vahetama. Paraku oli kurss nii kehv, et kasulikum oleks olnud isegi pangaautomaadist raha võtta. Kuid kuna mu sularahavaru oli üsna otsakorral, siis pidin siiski selle sammu tegema. Nädalavahetusel on pangad kinni ja valuutavahetusi, nagu teistes suuremates linnades, lihtsalt ei olnud. Eriti tigedaks ajas see, et tänaval reklaamitud kehv kurss, osutus ruumi sisenedes veel kehvemaks. Tegemist olevat olnud eilse kursiga ja nädalavahetusel seda inimest ei tööta, kes mõistaks tabloole õiged numbrid panna.

Tšita jaamarestoran oli võrdlemisi kole ja mahajätud (mitte, et see eriline üllatus oleks olnud). Külastajate hulgaga ta ka ei hiilanud. Võimalik, et üheks põhjuseks oli teiste linnade jaamapuhvetitega võrreldes üllatvalt kõrge hinnatase. Rohkem kui hind, puhveti seisukord ja teenindus häiris mind kõikides jaamarestoranides see, et toit oli letil külmades marmiitides ja tellides soojendati seda mikrolaineahjudes. Kas see on tingitud kokkuhoiust, vähesest külastatavusest või mugavusest jäigi teadmata. Võrdluseks teiste puhvetitega, siis Tšitaas maksis õlu 150 rubla, kuid mujal algasid hinnad 70st rublast.

Minu õhtusöök toimus jaama lähedal asuvas tööstuskooli sööklas.

Borš ja maksakaste riisiga 192 rubla / ca 2.50

Nii saigi veedetud mu päevakene Tšita nimelises sõjaväelinnas. Oli veidi teistsugune, kui teised linnad. Põhjuseks ilmselt militaliseeritus ja turismi puudumine. Linn, mis elas vaikselt oma elu, laskmata ennast häirida välistest teguritest.

Edasi viib teekond Venemaa mõistes väikelinnadesse Magdagaci ja Belogorsk. Seejärel juba palju suurem Habarovsk.