Postitused

Tšita 27.10.2018

Kujutis
Tšita (Chita) raudteejaam Tšita on Taga-Baikali krai halduskeskus. Asub Baikali järvest idas. Kohas, kus Tšita jõgi suubub Ingoda jõkke. Asutatud juba 1675.a., kuid linnaõigused sai alles 1851.a. Alates 1930ndatest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni oli kinnine linn. Nagu öeldud, kestis sõit Tšitaasse ca 12 tundi. Taaskord ei vedanud vaguniga. See sattus jälle vana ja räpane. Ca 90% reisijatest moodustasid väeossa sõitvad sõdurpoisid (ilmselt ajateenijad). Kuna nende ülekaal oli ilmne ja käitumisnormid veel väljakujunemata, siis oli üsna piinarikas sõit.  Esimest ja ka ainukest korda saabusid rongile kontrollid. Tundus, et tegemist oli siiski pigem sisekontrolliga. Pileteid vaadati üsna põgusalt ja isegi passi ei küsitud. Suuremat huvi tundsid nad vagunisaatjate ruumide ja vaguni põranda all paiknevate hoiuruumide vastu. Alles nüüd märkasin ma isegi, et vagunite põrandatel on luugid, mille all hoitakse erinevat varustust. Päris head peidikud. Meie vagunis oli õnneks kõik k

Ulan-Ude 26.10.2018

Kujutis
Ulan-Ude ja Lenin Ulan-Ude - Venemaa koosseisu kuuluv Burjaatia Vabariigi pealinn. Asub Baikali järvest lõunas Selenge jõe ääres. Trügides oma seljakotiga, nagu rändkaupmees, kitsastest vagunikoridoridest tamburi poole, peatas mind kelmikas tujus keskealine vagunisaatja. Talle pakkus suurt huvi teada saada, miks selline kena välismaa mees nagu mina, tahab väljuda sellises, tema arust just mitte eriti huvitavas linnas/ jaamas nagu on Ulan-Ude. Palju toredam oleks ikka nendega koos sõita Vladivostokki. Seletasin prouale, et plaanin minna vaatama maailma suurimat Lenini monumenti ja küll siis liigun edasi, peatus peatuse haaval Vladivostokini. Sellest kujust kuulis ta esimest korda ja mõtles, et ma teen tema kulul nalja. On ju neid kujusid igas Venemaa linnas. Kui eriline see siin ikka olla saab, et siin pärapõgus just väljuma peab. Ühtäkki röögatas vaguisaatjate kupeest tema kaastöötaja. Parajates aastates tore proua ja ütles oma kolleegile, kuidas sa nii rumal oled, kõik